EI asjadeinvasioonile

Ma olen viimasel ajal rohkem kodus aega veetnud kui tavaliselt ja ükspäev isegi koristasin põhjalikumalt. Sellega seoses avastan end järjest enam ühelt mõttelt, mida ma vaikimisi olen ammu enda elus püüdnud rakendada, aga millega teised inimesed nii agaralt kaasa ei tule või ilmselt siis ei mõtle nii ja see paratamatult tükib ka minu ellu.
Nimelt, meil on nii palju ASJU. Ja see lämmatab kohutavalt. Rõivad, jalatsid, mänguasjad, “suveniirid”, mööblitükid, köögitarvikud, kosmeetika jnejnejne. No teate isegi.
Ehkki ma ise püüan regulaarselt igasugu sodist vabaneda, tarvitatavad asjad annetan ja niisama träni viskan minema, kipub neid siiski kogunema. Isegi Lumiga tegime ükspäev mänguasjades inventuuri ja jagasime need kolmeks: äraviskamisele, teistele lastele ja endale. Püüdsin selle kolmanda osa hoida nii väikse kui vähegi võimalik. Sest teadagi, kui mängima hakatakse, tõmmatakse need mänguasjad enamasti ikka korraga laiali ja siis tekib suurem osa tänitamisi selle pinnalt, et need tuleks ära koristada. Mida vähem neid on, seda vähem frustratsiooni tekitab nende laialiolemine, vähem aega võtab koristamine ja üldiselt ka on vähem parem. Jaaa ma tean, et peaks üldse osa asju hoidma peidus ja vahetama lapse mänguasju ja mitte lubama kõike korraga laiali tõmmata ja kehtestama reeglid ja neid järgima, aga mis ma oskan öelda, ma pole nii organiseeritud. Ega saa ka olema.

Asjade juurde tagasi. Ma märkasin, et ma tegelikult suuremat osa asju pole omale koju üldsegi ise ostnud. Teised inimesed on need meile toonud või kinkinud. Palju lasteasju muidugi, sest kui keegi sünnitab lapse, on see parim põhjus “heatahtlikkuse” lipu all kogu oma vana pask talle üle ukse tõsta. Oi, kui palju mulle on pakutud mingeid käimistoole ja söögitoole ja vanne ja mida veel, isegi vahel öeldes, et aa, see on natuke katki või ei toimi, aga võta ikka! Ei tasu valesti aru saada, ma olen täielikult asjade jagamise ja taaskasutuse poolt, aga see ei tähenda, et ma valimatult teiste vanu asju omale tahaks saada!
Armsad inimesed toovad ka kõiksugu asju, mis peaks mu kodu “kaunistama”, nagu kodutekstiil (pajalapid ja suvalises mõõdus padjapüürid, to name a few), kujukesed, pildikesed, lillevaasid, mingid suvalised (aga reeglina palju ruumi võtvad) köögitarvikud, MÖÖBEL (püha jumal!). Mõned nendesse kategooriatesse langevad kingitused on ka asja ette läinud, aga see on pigem erand. No näiteks mu vanemad on meile tarvilikku kraami kinkinud, aga siis me oleme ise sellele eelnevalt tungivalt vihjanud.

Üldiselt aga, meil on väike kodu, siin on 57 ruutmeetrit. Meie magamistuba on nagu tikutoos ja eeskoda sarnaneb niikuinii sodilaole. KUI mul on vaja uusi pajalappe, siis usu mind, ma leian selle 10 eurot ja ostan omale meelepärased. Kuna mul aga on juba 3 komplekti, siis neljas oleks praegu liiast, päriselt ka. Ning kui sa pole mul üle ühe korra külas käinud ja ma pole vastaval teemal kurtnud, siis ära kingi mulle seinakella. Kaltsuvaip ka pole “hea universaalne kingitus”, nagu paljud inimesed paistavad arvavat.

Aluspesu kinkimine on ka midagi sellist, mis täiskasvanueas võiks jääda minu mehe privileegiks, võib-olla kui õde või ema seda teeksid, oleks ka ok. Sest esimesel on niikuinii minust parem maitse ja teine enam-vähem teab mu eelistusi. Ometi olen ma ikka päris mitmel korral jõulupakist a’la pähklitangide kõrvalt rinnahoidja leidnud. No ei lähe.

Ja ma olen ju kokandusfänn. Mulle väga meeldib süüa teha, eriti mingeid erilisi asju ja katsetada ja nii. Inimesed näivad arvavat, et JÄRELIKULT on mul pidev puudus kaussidest ja pannidest ja kõiksugu veidratest köögitarvikutest. Tegelikkus on aga vastupidine, esiteks on mul köögis vähe ruumi ja JUBA liiga palju stuffi ning ma, üllatus-üllatus! olen ise soetanud need tarvikud, mis minu vajadustele vastavad.

Et see postitus nüüd ühekülgseks ei jääks, tahan esmalt öelda, et ma ALATI hindan inimeste heasoovlikkust. Alati. Kunagi ei mõtle ma konkreetselt sel hetkel kinkijast või soovijast halvasti, või et “on ikka loll, kas ta siis ei tea”. Ma tean, et seda tehakse parimate kavatsustega.
Hell, ma olen isegi neid mõttetuid (enda arust sel hetkel muidugi mõttekaid) asju kinkinud, nii et vähe pole. Seega see on wake up call ka iseendale.
Sellegipoolest tahan ma üles kutsuda inimesi mõtlema. Ja ehk järgmine kord sünnipäevale minnes (ja jõulud on ka tulemas) ehk teisiti käituma.

Mõned soovitused minu vaatevinklist:

  • Kui sul ei ole ühtki head mõtet konkreetsele inimesele millegi kinkimiseks, siis küsi enne, kas ta tunneb millestki puudust, mida sa kinkida võiksid. Üllatusmoment kaob küll ära, aga samas ka oht negatiivseks üllatuseks.
  • Kingi midagi, mis pole füüsiline asi. Näiteks teatripiletid, koolitus, kinkekaart mingi elamuse saamiseks. Kui kingisaaja ei saa või ei taha neid kasutada, saab ta need edasi anda ja need vähemalt ei risusta ta kodu.
  • Kingi midagi, mida saab tarbida. Hea vein, mõni erilisem toit, kasvõi kreem või šampoon, kui kingisaaja eelistusi tead. (Siin tasuks mitte teha väga levinud viga, stiilis kinkida sommeljeele Selveri otsariiulis soodukas olnud vein või baristale Pauligi kohvioad.)
  • Väldi IGAL JUHUL millegi sellise kinkimist, mis kingisaaja elu kardinaalselt muudab või eeldab, et ta sellega tohutult tegelema hakkaks, kui sa pole kindel, et ta seda soovib. No lemmikloomad on ikka erakordselt halb kingitus. Samuti mingid esmapilgul coolid tehnikavidinad, mis pärast tolmu koguma jäävad.
  • Kui sa pole just täiesti veendunud, et sinu ja kingisaaja maitse ühilduvad või sinu oma tema omast parem on, ära kingi midagi, mille ta peab oma koju üles riputama või enda küljes kandma. (Halvimal juhul tekib olukord, kus sinu kingitud pilt riputatakse seinale vaid su külaskäigu ajaks või sinu kingitud ehet kantakse vaid sulle külla tulles näiteks. Sellest kategooriast ma välistaks vanaema kootud kampsunid, sokid, laste valmistatud ehted jmt, millel on muidugi hoopis teistsugune väärtus.)
  • Lähtu põhimõttest, et ASJU on kõigil niikuinii natuke liiga palju. Kui sa ei oska midagi asjalikku kinkida, jäta see kümme euri alles ja kõik on õnnelikumad.
  • Raamat on enamasti hea kingitus, kui sa natukenegi tajud, mida kingisaaja eelistada võiks ja tead, et tal sama raamatut juba pole. (Ehkki oma raamaturiiulisse vaadates näen ma seal ka mitut täiesti võssaläinud valikut, aga juhtub ikka.)
  • Sünnipäevalapsi, abiellujaid, värskeid lapsevanemaid ja uusi koduomanikke kutsun üles koos kutsega saatma ka soovide nimekirja või lihtsalt ütlema igale külalisele, mida ta kinkida võiks. Ja siis võiks külalised sellest kinni ka pidada! (Meil nt pulmadeks oli tehtud interaktiivne nimekiri, kust külaline sai asja välja valida ja selle siis sealt kustutada, ometi pärineb suur osa grandioosselt mõttetutest kinkidest just sellest päevast. Sest mõni külaline arvas, et ta teab paremini, mis meil kodust puudu on. Eks me olimegi noored ja lollid ka :D)

 

Tõde on see, et ma olen ise kingituste tegemisega alati jännis. Ja olen korduvalt mööda pannud. Aga minu üleskutse oleks lahti lasta sellest, et kingisaaja sind kuidagi kingituse hinna järgi hindab või tingimata peaks kuidagi prestiiži näitama kinkimisega. Ja püüa tajuda vaibi. Minu jaoks on palju olulisem, et tuldaks külla minuga tähistama. Kui midagi võetakse kaasa, mida saame kohe üheskoos tarbida, on tore. Ma hindaksin väga, kui külaline ütleks, et ta lihtsalt ei osanud midagi kinkida. See on OKEI!

Püüaks ühiselt vältida, igas kontekstis, ostmist ostmise pärast. Või ainult sellepärast, et millelgi on hea hind. KAS SUL ON SEDA VAJA? Kui tegelikult ikka pole, siis usu mind, oled vähesemate asjadega õnnelikum inimene.

Ja põgusalt lasteteemal ka peatudes veel. PALUN ära vii noorele emale kahte suurt kilekotitäit oma lapsele väikseks jäänud “jumala korralikke asju”. Riided ja tarvikud on tänapäeval, kui kõike on külluses, väga isikliku maitse asi ja osa lapsesaamise rõõmust võib mõne ema jaoks olla just beebile asjade valimine. Lahendus oleks siinkohal jällegi küsida, kas on tarvis. Mul on laste väikseks jäänud asjad enamuses juba taaskasutusse viidud, mõned korralikumad ja kallimad asjad olen alles hoidnud ja neid siis väga casually mõnele küllatulnud lapseootel tuttavale või sõbrale näidanud, et vaata, kui soovid, võid omale saada. Aga ma pole sellega kunagi pealetükkiv, et OIII, kui kift talvekombe mul on, see sobib su lapsele kindlasti nagu valatult.
On muidugi eriolukorrad, a’la kehval järjel pere, kelle kohta sa tead, et neil on neid asju vaja, aga ka siis on targem vormistada see nii, et lased neil endil valida, mis neile meeldib. Sest kui inimene peab kogu oma muu õnnetuse kõrval veel teiste inimeste ebavajaliku pahna kuhja all elama, siis see vähendab ta elukvaliteeti veelgi.

Ma pean siinkohal veelkord vajalikuks öelda, et ma olen VÄGA taaskasutuse poolt ja minu laste garderoobist valdav osa on sõprade-tuttavate käest saadud või ise teiselt ringilt ostetud. Oluline on lihtsalt see, et ma olen saanud need ise valida ja soovi korral pakutavast ära öelda.

Ja üks aspekt on sellel viimasel teemal veel. Kui lastega kellelegi külla minna ja siis pakutakse mu lastele kaasa kilekotitäite viisi vanu mänguasju. Jällegi on see mitme otsaga asi. Oleme saanud palju toredaid ja arendavaid raamatuid, hiljuti saime korraliku puidust nukumaja. Samas on Lumile ikka uskumatutes kogustes katkiseid või muidu nõmedaid mänguasju kaasa pakitud. Ilma minult küsimata. Ja mõistmata, et see kõik reostab pärast minu elukeskkonda.
Alati keeldun võimalusel ebavajalikust ja inimesed ei võta seda isegi isiklikult ja ma jällegi hindan seda, sest ma saan aru, et kuigi lahtisaamise soov on ühel pool, siis teisel puhas heasüdamlikkus. Aga niisama lapsele midagi näppu anda.. on lihtsalt nõme.

Katsikule minnes ka alati küsin. Sest jällegi, 21. sajandil on eriti titenduses nii palju erinevaid arusaamu ja suundumusi, ning rõhuksin jällegi sellele, et inimestele meeldib ise oma värskele beebile asju valida. Näiteks mina pole tahtnud oma kummalegi lapsele lutti pakkuda, samuti pole me kasutanud tavalisi pabermähkmeid (isegi, kui need on meile kingitud – olen soovijatele edasi andnud) ega mingeid Johnson&Johnson stiilis naftakeemial baseeruvaid tooteid. Ka ei ole meil vaja läinud kingitud lutipudeleid ja ebaergonoomilisi kandekotte.  Ja ma olen ainult üht sorti veidrik. Neid eelistusi on nii palju erinevaid, sest infot on tohutult palju ja valik on niivõrd suur.

Ühest mõttevälgatusest tulnud struktuuritu postitus. Aga mõte, mis kõlama jääb, võiks olla see, et ostame vähem ASJU. Tarbime vähem. Ja kingime läbimõeldult. Ärme osta ostmise pärast ega kingi kinkimise pärast.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: