EI asjadeinvasioonile

Ma olen viimasel ajal rohkem kodus aega veetnud kui tavaliselt ja ükspäev isegi koristasin põhjalikumalt. Sellega seoses avastan end järjest enam ühelt mõttelt, mida ma vaikimisi olen ammu enda elus püüdnud rakendada, aga millega teised inimesed nii agaralt kaasa ei tule või ilmselt siis ei mõtle nii ja see paratamatult tükib ka minu ellu.
Nimelt, meil on nii palju ASJU. Ja see lämmatab kohutavalt. Rõivad, jalatsid, mänguasjad, “suveniirid”, mööblitükid, köögitarvikud, kosmeetika jnejnejne. No teate isegi.
Ehkki ma ise püüan regulaarselt igasugu sodist vabaneda, tarvitatavad asjad annetan ja niisama träni viskan minema, kipub neid siiski kogunema. Isegi Lumiga tegime ükspäev mänguasjades inventuuri ja jagasime need kolmeks: äraviskamisele, teistele lastele ja endale. Püüdsin selle kolmanda osa hoida nii väikse kui vähegi võimalik. Sest teadagi, kui mängima hakatakse, tõmmatakse need mänguasjad enamasti ikka korraga laiali ja siis tekib suurem osa tänitamisi selle pinnalt, et need tuleks ära koristada. Mida vähem neid on, seda vähem frustratsiooni tekitab nende laialiolemine, vähem aega võtab koristamine ja üldiselt ka on vähem parem. Jaaa ma tean, et peaks üldse osa asju hoidma peidus ja vahetama lapse mänguasju ja mitte lubama kõike korraga laiali tõmmata ja kehtestama reeglid ja neid järgima, aga mis ma oskan öelda, ma pole nii organiseeritud. Ega saa ka olema.

Asjade juurde tagasi. Ma märkasin, et ma tegelikult suuremat osa asju pole omale koju üldsegi ise ostnud. Teised inimesed on need meile toonud või kinkinud. Palju lasteasju muidugi, sest kui keegi sünnitab lapse, on see parim põhjus “heatahtlikkuse” lipu all kogu oma vana pask talle üle ukse tõsta. Oi, kui palju mulle on pakutud mingeid käimistoole ja söögitoole ja vanne ja mida veel, isegi vahel öeldes, et aa, see on natuke katki või ei toimi, aga võta ikka! Ei tasu valesti aru saada, ma olen täielikult asjade jagamise ja taaskasutuse poolt, aga see ei tähenda, et ma valimatult teiste vanu asju omale tahaks saada!
Armsad inimesed toovad ka kõiksugu asju, mis peaks mu kodu “kaunistama”, nagu kodutekstiil (pajalapid ja suvalises mõõdus padjapüürid, to name a few), kujukesed, pildikesed, lillevaasid, mingid suvalised (aga reeglina palju ruumi võtvad) köögitarvikud, MÖÖBEL (püha jumal!). Mõned nendesse kategooriatesse langevad kingitused on ka asja ette läinud, aga see on pigem erand. No näiteks mu vanemad on meile tarvilikku kraami kinkinud, aga siis me oleme ise sellele eelnevalt tungivalt vihjanud.

Üldiselt aga, meil on väike kodu, siin on 57 ruutmeetrit. Meie magamistuba on nagu tikutoos ja eeskoda sarnaneb niikuinii sodilaole. KUI mul on vaja uusi pajalappe, siis usu mind, ma leian selle 10 eurot ja ostan omale meelepärased. Kuna mul aga on juba 3 komplekti, siis neljas oleks praegu liiast, päriselt ka. Ning kui sa pole mul üle ühe korra külas käinud ja ma pole vastaval teemal kurtnud, siis ära kingi mulle seinakella. Kaltsuvaip ka pole “hea universaalne kingitus”, nagu paljud inimesed paistavad arvavat.

Aluspesu kinkimine on ka midagi sellist, mis täiskasvanueas võiks jääda minu mehe privileegiks, võib-olla kui õde või ema seda teeksid, oleks ka ok. Sest esimesel on niikuinii minust parem maitse ja teine enam-vähem teab mu eelistusi. Ometi olen ma ikka päris mitmel korral jõulupakist a’la pähklitangide kõrvalt rinnahoidja leidnud. No ei lähe.

Ja ma olen ju kokandusfänn. Mulle väga meeldib süüa teha, eriti mingeid erilisi asju ja katsetada ja nii. Inimesed näivad arvavat, et JÄRELIKULT on mul pidev puudus kaussidest ja pannidest ja kõiksugu veidratest köögitarvikutest. Tegelikkus on aga vastupidine, esiteks on mul köögis vähe ruumi ja JUBA liiga palju stuffi ning ma, üllatus-üllatus! olen ise soetanud need tarvikud, mis minu vajadustele vastavad.

Et see postitus nüüd ühekülgseks ei jääks, tahan esmalt öelda, et ma ALATI hindan inimeste heasoovlikkust. Alati. Kunagi ei mõtle ma konkreetselt sel hetkel kinkijast või soovijast halvasti, või et “on ikka loll, kas ta siis ei tea”. Ma tean, et seda tehakse parimate kavatsustega.
Hell, ma olen isegi neid mõttetuid (enda arust sel hetkel muidugi mõttekaid) asju kinkinud, nii et vähe pole. Seega see on wake up call ka iseendale.
Sellegipoolest tahan ma üles kutsuda inimesi mõtlema. Ja ehk järgmine kord sünnipäevale minnes (ja jõulud on ka tulemas) ehk teisiti käituma.

Mõned soovitused minu vaatevinklist:

  • Kui sul ei ole ühtki head mõtet konkreetsele inimesele millegi kinkimiseks, siis küsi enne, kas ta tunneb millestki puudust, mida sa kinkida võiksid. Üllatusmoment kaob küll ära, aga samas ka oht negatiivseks üllatuseks.
  • Kingi midagi, mis pole füüsiline asi. Näiteks teatripiletid, koolitus, kinkekaart mingi elamuse saamiseks. Kui kingisaaja ei saa või ei taha neid kasutada, saab ta need edasi anda ja need vähemalt ei risusta ta kodu.
  • Kingi midagi, mida saab tarbida. Hea vein, mõni erilisem toit, kasvõi kreem või šampoon, kui kingisaaja eelistusi tead. (Siin tasuks mitte teha väga levinud viga, stiilis kinkida sommeljeele Selveri otsariiulis soodukas olnud vein või baristale Pauligi kohvioad.)
  • Väldi IGAL JUHUL millegi sellise kinkimist, mis kingisaaja elu kardinaalselt muudab või eeldab, et ta sellega tohutult tegelema hakkaks, kui sa pole kindel, et ta seda soovib. No lemmikloomad on ikka erakordselt halb kingitus. Samuti mingid esmapilgul coolid tehnikavidinad, mis pärast tolmu koguma jäävad.
  • Kui sa pole just täiesti veendunud, et sinu ja kingisaaja maitse ühilduvad või sinu oma tema omast parem on, ära kingi midagi, mille ta peab oma koju üles riputama või enda küljes kandma. (Halvimal juhul tekib olukord, kus sinu kingitud pilt riputatakse seinale vaid su külaskäigu ajaks või sinu kingitud ehet kantakse vaid sulle külla tulles näiteks. Sellest kategooriast ma välistaks vanaema kootud kampsunid, sokid, laste valmistatud ehted jmt, millel on muidugi hoopis teistsugune väärtus.)
  • Lähtu põhimõttest, et ASJU on kõigil niikuinii natuke liiga palju. Kui sa ei oska midagi asjalikku kinkida, jäta see kümme euri alles ja kõik on õnnelikumad.
  • Raamat on enamasti hea kingitus, kui sa natukenegi tajud, mida kingisaaja eelistada võiks ja tead, et tal sama raamatut juba pole. (Ehkki oma raamaturiiulisse vaadates näen ma seal ka mitut täiesti võssaläinud valikut, aga juhtub ikka.)
  • Sünnipäevalapsi, abiellujaid, värskeid lapsevanemaid ja uusi koduomanikke kutsun üles koos kutsega saatma ka soovide nimekirja või lihtsalt ütlema igale külalisele, mida ta kinkida võiks. Ja siis võiks külalised sellest kinni ka pidada! (Meil nt pulmadeks oli tehtud interaktiivne nimekiri, kust külaline sai asja välja valida ja selle siis sealt kustutada, ometi pärineb suur osa grandioosselt mõttetutest kinkidest just sellest päevast. Sest mõni külaline arvas, et ta teab paremini, mis meil kodust puudu on. Eks me olimegi noored ja lollid ka :D)

 

Tõde on see, et ma olen ise kingituste tegemisega alati jännis. Ja olen korduvalt mööda pannud. Aga minu üleskutse oleks lahti lasta sellest, et kingisaaja sind kuidagi kingituse hinna järgi hindab või tingimata peaks kuidagi prestiiži näitama kinkimisega. Ja püüa tajuda vaibi. Minu jaoks on palju olulisem, et tuldaks külla minuga tähistama. Kui midagi võetakse kaasa, mida saame kohe üheskoos tarbida, on tore. Ma hindaksin väga, kui külaline ütleks, et ta lihtsalt ei osanud midagi kinkida. See on OKEI!

Püüaks ühiselt vältida, igas kontekstis, ostmist ostmise pärast. Või ainult sellepärast, et millelgi on hea hind. KAS SUL ON SEDA VAJA? Kui tegelikult ikka pole, siis usu mind, oled vähesemate asjadega õnnelikum inimene.

Ja põgusalt lasteteemal ka peatudes veel. PALUN ära vii noorele emale kahte suurt kilekotitäit oma lapsele väikseks jäänud “jumala korralikke asju”. Riided ja tarvikud on tänapäeval, kui kõike on külluses, väga isikliku maitse asi ja osa lapsesaamise rõõmust võib mõne ema jaoks olla just beebile asjade valimine. Lahendus oleks siinkohal jällegi küsida, kas on tarvis. Mul on laste väikseks jäänud asjad enamuses juba taaskasutusse viidud, mõned korralikumad ja kallimad asjad olen alles hoidnud ja neid siis väga casually mõnele küllatulnud lapseootel tuttavale või sõbrale näidanud, et vaata, kui soovid, võid omale saada. Aga ma pole sellega kunagi pealetükkiv, et OIII, kui kift talvekombe mul on, see sobib su lapsele kindlasti nagu valatult.
On muidugi eriolukorrad, a’la kehval järjel pere, kelle kohta sa tead, et neil on neid asju vaja, aga ka siis on targem vormistada see nii, et lased neil endil valida, mis neile meeldib. Sest kui inimene peab kogu oma muu õnnetuse kõrval veel teiste inimeste ebavajaliku pahna kuhja all elama, siis see vähendab ta elukvaliteeti veelgi.

Ma pean siinkohal veelkord vajalikuks öelda, et ma olen VÄGA taaskasutuse poolt ja minu laste garderoobist valdav osa on sõprade-tuttavate käest saadud või ise teiselt ringilt ostetud. Oluline on lihtsalt see, et ma olen saanud need ise valida ja soovi korral pakutavast ära öelda.

Ja üks aspekt on sellel viimasel teemal veel. Kui lastega kellelegi külla minna ja siis pakutakse mu lastele kaasa kilekotitäite viisi vanu mänguasju. Jällegi on see mitme otsaga asi. Oleme saanud palju toredaid ja arendavaid raamatuid, hiljuti saime korraliku puidust nukumaja. Samas on Lumile ikka uskumatutes kogustes katkiseid või muidu nõmedaid mänguasju kaasa pakitud. Ilma minult küsimata. Ja mõistmata, et see kõik reostab pärast minu elukeskkonda.
Alati keeldun võimalusel ebavajalikust ja inimesed ei võta seda isegi isiklikult ja ma jällegi hindan seda, sest ma saan aru, et kuigi lahtisaamise soov on ühel pool, siis teisel puhas heasüdamlikkus. Aga niisama lapsele midagi näppu anda.. on lihtsalt nõme.

Katsikule minnes ka alati küsin. Sest jällegi, 21. sajandil on eriti titenduses nii palju erinevaid arusaamu ja suundumusi, ning rõhuksin jällegi sellele, et inimestele meeldib ise oma värskele beebile asju valida. Näiteks mina pole tahtnud oma kummalegi lapsele lutti pakkuda, samuti pole me kasutanud tavalisi pabermähkmeid (isegi, kui need on meile kingitud – olen soovijatele edasi andnud) ega mingeid Johnson&Johnson stiilis naftakeemial baseeruvaid tooteid. Ka ei ole meil vaja läinud kingitud lutipudeleid ja ebaergonoomilisi kandekotte.  Ja ma olen ainult üht sorti veidrik. Neid eelistusi on nii palju erinevaid, sest infot on tohutult palju ja valik on niivõrd suur.

Ühest mõttevälgatusest tulnud struktuuritu postitus. Aga mõte, mis kõlama jääb, võiks olla see, et ostame vähem ASJU. Tarbime vähem. Ja kingime läbimõeldult. Ärme osta ostmise pärast ega kingi kinkimise pärast.

Advertisements

Uus epohh

Paistab, et mul tekib tahtmine kirjutades mõtteid selitada siis, kui mingit minu jaoks täiesti loogilist ja lihtsat hoiakut või arusaama vaatab suur osa inimesi täiesti teise rakursi alt ja tahab seda mulle kangesti öelda. Ehk et mõte mõtted kirja panna tuleb vajadusest midagi selgitada, millest osad inimesed ei saa nii aru, nagu mina ja siis ma nende argumentide peale vahel löön ise ka natuke kõikuma. Kirjutan lahti. Endale eelkõige ja kui keegi lugeda tahab, siis teistele ka.

Variant B on see, et ma muidu kipun sellised õhtutunnid, mil Lars juba magab, vaikselt töötegemisele või mõne hea filmi vaatamisele või raamatulugemisele kulutama, aga ma olen praegu haige ja lihtsalt ei suuda midagi teha. Pikali on eriti tüütu olla ka, nii et isegi magama ei saa minna. Siis kirjutan siin piineldes.

Meie pere igapäev kulgeb praegu mööda ilma laialipillutatult. Kuid kuna see on vahelduva eduga juba mõnda aega nii olnud, on sellest saanud rutiin, mida ma omal äraspidisel moel väga naudin. Täpsustagem siis: Richard elab viibib (või mina ka ei tea, kuidas seda öelda nii, et see kõlaks loomulikult, aga mitte pateetiliselt) hetkel Palo Altos, mis asub Californias ja on Silicon Valley tulipunkt. Lumi kolis oma ilusa kollase kohvriga suveks Saaremaale mamma-papa juurde ja meie Larsiga pesitseme Tartus.

Kuna mina kahe väikese lapse emana olen inimeste jaoks eelkõige NOOR EMA (eraldiseisev inimene, naine, ettevõtja, üliõpilane jm lohisevad kaugel kaugel järel), kes teatavasti on üks austusväärsemaid, aga samas tervalt kritiseeritumaid olendeid meil Eestis, vähemalt nii mulle siit oma mättakese otsast tundub, avastan ma viimasel ajal kuidagi sageli, et inimestele jääb meie säärane elukorraldus hambu. Mõni ütleb otse ja mõni vaatab mind lihtsalt nagu kohtlast, kui ma selgitan, et ei, me oleme ikka abielus ja ma ikka kavatsen ise oma lapsi kasvatada, aga näed, praegu on nii. Mitte, et ma käiks inimestele kuulutamas seda, kuidas ma oma igapäevaelu elan, aga ikka tuleb ju jutuks small talk‘i vormis, et kuidas läheb ja kuidas Richardil ikka selle printeriasjaga on.

Miks ma Lumi Saaremaale SAATSIN? Jah, just saatsin, nagu inimesi saadetakse asumisele või koonduslaagritesse. See on päris sage küsimus. Et ikka nii väike laps ja kas vanematel oma elu pole ja mis sa tast üldse tegid, kui nüüd hakkama ei saa. Selle viimase ma lugesin inimeste silmadest, nii pole tegelikult keegi küsinud.

Lühike vastus on, et ühel kolmeaastasel on suvel Saaremaal lihtsalt nii palju mõnusam, ta ise tahab seal väga olla, tema mamma-papa väga hoiavad teda ja for the record, ma käin ise ka nii palju Saaremaal kui võimalik ja videokõned ja muud 21. sajandi jutud teevad selle maailma niikuinii nii väikeseks, me suhtleme iga päev mitu korda ja teame kõike, mis teineteise elus toimub.

Downside minu enda silmis on see, et Lars on juba aastane (ergo – liigub ja mängib ja on kohati päris inimese moodi) ja fännab oma suurt õde täiega ning nad leiavad juba päris palju ühist tegevust. Seega mul on kahju, et nad ei saa praegu koos rohkem aega veeta.

Saaremaal on olemas ka see, mis meil Tartus pea täielikult puudub: tugistruktuur. Kui on vaja laps kaelast ära saada kuhugi kärmelt minna, kuhu last parasjagu kaasa võtta pole mõistlik, saab ta viia minu vanavanemate, tädi või mõne muu parasjagu käeulatuses oleva sugulase juurde. Osa päevi veedab ta ka papa juures kelli remontides. Ning juba paari nädala pärast saabuvad Norrast suvitama minu tädi ja tädipoeg, kes Lumist vaid aastakese vanem on, nii et siis saab neil seal eriti lõbus olema. Tartus käib ta küll tööpäeva ajal lastehoius, aga elu ei toimu alati tööpäeva ajal ja täpselt kella viieks hoidu järele jõudmine on ka ikka enamikul päevadest paras katsumus. Meil on ka üliäge lapsehoidja, kellega Lars praegu oma päevi veedab ja kellega me oleme ka mõned korrad eksprompt arvestada saanud, aga põhimõtteliselt oleme siin ikkagi omapead. Oi, kuidas tahaks vahel mõne kiire õhtupooliku tööl veeta või mingi asja ära ajada, mida oleks lihtsalt nii palju mugavam ilma lasteta teha. Nii endale kui lastele.
Nii et sellevõrra on minu vanematel temaga lihtsam.

Nüüd, soojemate ilmadega, kui Lumi vahepeal Tartus oli, käisime ikka ka igal õhtul väljas jalutamas, mänguväljakutel, külas ja elasime üldse huvitavat elu, kuid minu vaatevinklist on tal Saaremaal praegu juba seetõttu parem olla, et NEWSFLASH!, mul on tööl päris pingelised ajad, mis on igati vältimatud antud hetkel, ja ma olen kergemini ärrituv, kui ta hommikuti enne lastehoidu minemist muneb või õhtul õigel ajal magama ei taha minna. Sest ma tahaks tööle jõuda normaalsel ajal või õhtul veel midagi ära teha, kui lapsed magavad. Ja ma ei taha selline olla. Ärrituv, ma mõtlen. Olen endale küll suht pika meele kasvatanud, kuid üks kolmeaastane omab sageli pikemat järjekindlust piiride testimisel, kui see minu vaene meel. Tahaks, et ema oleks lapse jaoks ikka hea ja mõnus kaaslane, mitte mingi närviline tööloom. Selles mõttes ma saan temast ikka väga hästi aru ka (ja tundun endale nii tobe, kui teda tagant kiirustan), et kõigi jaoks liigubki aeg natuke erinevalt ja väikesel lapsel on ajakontseptsioon sootuks teine. Mina näiteks üldse ei salli seda, kui ma tahan rahulikult kulgeda ja mind tagant hakatakse kiirustama. Isegi, kui mõnel argipäevahommikul Richard palub puder kiiremini valmis teha või duši all käbe käia, siis ma saadan ta juba eos kodust minema (sest ilmselt tal on kuhugi kiire), sest ma tean, et mind täiega ärritab, kui keegi hakkab minu kulgemisse sisse sõitma oma kiirustamisega. Selle pinnalt ma püüan Lumile nii palju aega anda ja hästi pehmelt teda liigutama ärgitada võimalusel, aga teadagi, alati ei saa, vahel on tõesti vaja kärmelt varvast lasta.

Jõuame teise teema juurde, mille lahkamine nii mõnegi inimese jaoks eriti intrigeerivaks on osutunud ja palju laiemalt inimeste arusaamu elust paljastab. Nimelt on laual variant, et Richard saab suve teises pooles Lumi USA-sse kaasa võtta paariks kuuks. Ja kuna minu laps on minu jaoks lapse etalon (mitte selles mõttes, et ta mingi ideaalne kuju oleks, vaid selles mõttes, et ma kipun unustama, et kõik lapsed polegi sellised) ja ma tema olemist ja reageerimist ja kohanemisvõimet hästi tunnen, tundus see mulle algusest peale ülikift mõte. Ta on piisavalt arukas, et reisimisest rõõmu tunda ja suudab mõõdukaid kaasnevaid ebamugavusi edukalt taluda, kui talle selgitada, miks need vajalikud on, ta saab uutes olukordades hästi iseendaga hakkama ja klikib inimestega hoobilt.

Mind on jalust rabanud, kui palju erinevaid reaktsioone on sellele teadaandele järgnenud, millest õnneks suurem osa on küll positiivsed (või vähemalt “ise teate” stiilis neutraalsed), kuid päris paljud ka üdini negatiivsed. Olgu öeldud, et neid silme eest läbi lastes paistavad kõik argumendid olevat sellised, et kui selles stsenaariumis oleksin Richardi asemel mina, oleks kõik okei. Ning kõik on kantud sellest minu jaoks arusaamatult viltu kiskunud retoorikast, mille kohaselt mees teeb tööd ja lisaks sellele võiks tal veel mõni hobi olla oma vaba aja veetmiseks ja naine teeb tööd ja kasvatab lapsi ja hoiab kodu korras. Sest soorollid.

Mina olen õnneks kasvanud teistuguses peres. Meil tegi ema mingi aja kõvasti karjääri ja isa oli selline vagabund, kellega meie õega siis kulgesime, reisisime mööda Eestimaad ja mujalgi ning üldse saime omadega üsna varasest noorusest ise hakkama. Pole meid keegi eriti kasvatanud. Samuti ei tunne ma, et oleks seetõttu ema hoolest või lähedusest ilma jäänud. Mu ema lihtsalt pole kanaema tüüpi ja meie suhe on nii kaua kui ma mäletan olnud selline ühel pulgal olevate inimeste läbisaamine, ei olnud üks all ja teine üleval.

Ehkki meeste ja naiste töödest vaba pole minu kasvukeskkond olnud, püüan ma praegu küll oma elu elada nii, et meil ei tekiks mingeid tuntavaid soorolle. Koristame me mõlemad, lihtsalt eri sagedusega ja erinevalt. Sest meid lihtsalt häirivad erinevad asjad. Richardile ei meeldi, kui asjad on laokil (mis minu jaoks on enamasti ok), mulle ei meeldi, kui asjad on määrdunud või tolmused (tema jälle ei näe seda). Süüa teen rohkem mina, sest see meeldib mulle ja tema poolest võiksime me ka pelmeene ja friikaid süüa ainult. Pesu peseb see, kellel vaja on pesta. Haamrit ja akutrelli oskan ma õigetpidi käes hoida küll. Ning mis peamine, võimalusel on lastega titest peale tegelenud mõlemad. Besides the obvious, et mina olen imikule rohkem olemas, kuna tema toit tuleb minu seest ja imetamine on üks eriskummaliselt lähendav asi, on Richard kodus olles alati vahetanud mähkmeid, riietanud, vannitanud ja kõike muud vajalikku toimetanud. Lumiga käis ta ema-lapse tunnis (ja miks sellel tunnil üldse selline nimi on, jääbki müsteeriumiks), kus ta oli ainus mees. Mis oli ühtaegu lahe ja veider ka, sest pooleaastase lapsega saab isa täiesti edukalt kõiki neid trikke ja harjutusi teha, mida seal õpetatakse. Aga no võib-olla olid ülejäänud isad siis kõik tööl sel ajal. Mine võta kinni, pole minu asi ka. Riks on süstemaatiliselt vältinud vaid ühte kindlat asja, mille tõttu ma olen sügavat nördimust ka väljendanud, nimelt ei taha ta lapsi õhtuti magama panna, kuna ta ise uinub alati enne neid, ehkki tahaks veel midagi teha.

Seega on minu maailmapildist täiesti väljas selliste küsimuste ja arusaamade loogiline taust nagu: “Kuidas see isa lapsega seal võõras riigis hakkama saab?!”; “Mina küll ei laseks tal last ära viia!”; “Ema juures on lapsel ikka parem.”; “Isa ei oska ju lapsega midagi teha, kui midagi juhtuma peaks.”; “Ta ju teeb seal tööd.”; “Ta võõrdub sinust, kui nii kaua eemal peab olema.” Ja nii edasi. Neid erinevaid reaktsioone on tõesti olnud seinast seina.

Alustame siis algusest.
“Kuidas see isa lapsega seal võõras riigis hakkama saab?!”
Mina ei tea, miks isa võõras riigis lapsega halvemini hakkama peaks saama kui ema. Me oleme mõlemad mõistusega inimesed, mõlemad selle lapse vanemad, mõlemad vastutame, mõlemad siiani nii iseenda kui lastega toime tulnud. Siiani pole midagi päris tuksi läinud. Ka reisides mitte.
“Mina küll ei laseks tal last ära viia!”
Kes olen mina, et lasta minna või keelata minna? See on mõistlike kompromisside küsimus. Oletame, et mulle ei meeldiks see mõte (aga see on vaid oletus). Mitte kuidagi poleks kooskõlas minu arusaamaga kahe lapsevanema mõistlikust suhtlusest see, kui ma KEELAKSIN. Ma võiksin argumenteerida, arutleda, paluda. Aga ma ei saa ainuisikuliselt otsustada (selle selgituse peale olen paaril korral kuulnud ka väidet, et kuni mehed ei sünnita, otsustavad naised laste elu üle. I don’t even.)
“Ema juures on lapsel ikka parem.”
Ma ei ole täheldanud, et Lumi eelistaks ühte vanemat teisele. Tal oli mingi periood, kus ta rääkis kordamööda, et mulle meeldib issi palju paremini kui emme või vastupidi, aga need väljaütlemised olid tingitud hetkeemotsioonidest, a’la issi andis kommi kui emme ei lubanud vmt. Seega ma ei näe mingit loogikat selles, et lapsel minuga parem oleks. Ma loodan küll, et tal on minuga hea ja kodu on mõnus. Aga issiga maailma avastada on jälle teistpidi äge. Jah, ta ilmselt ei mäleta sellest suurena väga palju, aga see polegi tähtis. Tähtis on see emotsioon, mis ta sellest saab ja see jääb. Ja ma olen kindel, et see kogemus oleks tema jaoks avardav ja äge.
“Isa ei oska ju lapsega midagi teha, kui midagi juhtuma peaks.”
Ja seda on öelnud mitu inimest! Päriselt!
“Ta ju teeb seal tööd.”
Ja mina sülitan siin lakke päevad läbi. (Ma ilmselgelt olen end üles kruttinud veits, põhjenduste asemel hakkab sapist irooniat sisse viskama).
Ühesõnaga, jah, Richard läks USA-sse tööle. Aga nad ilmselt võtavad järgmise satsiga siit lapsehoidja kaasa, sest kui kõik läheb plaanipäraselt, ei ole meie laps ainus, kes sõidab. Ja ma olen kuulnud, et lastega inimesed on ennegi töötanud.
“Ta võõrdub sinust, kui nii kaua eemal peab olema.”
Kaks-kolm kuud ei ole kaua, esiteks. Teiseks, nagu juba varem öeldud, on isa täiesti võrdne lapsevanem ja keegi selle pärast ei näi muretsevat, et laps isast võõrduks. Ja jälle see tehniliste võimaluste teema, videokõned ja jutud. Me oleme kõik omavahel igapäevaselt kontaktis.

See pisike tõik meie pereelust on avanud minu jaoks viimasel ajal uksed päris mitme tuttava või pooltuttava mõttemaailma ja on päris iselaadi taipamine, et inimesed mõtlevad asjadest ikka nii erinevalt ja nende arusaamad on sageli nii dogmaatilised, et hoia ja keela. Et nii kui hakkad normist või mingist sissesõidetud rajast kõrvale kalduma, on kohe kõik hästi abivalmis sind rööpasse tagasi sikutama. Sest kuidas siis teisiti. Pere peab ikka koos elama ja last ilma emata väljamaale küll ei saa lubada. Mõni on isegi arvanud, et ma peaks meest keelama :D. Et istugu, kurat, kodus.

Selline väike märk maha iseendale ka veel, et Lars, kes sai viie päeva eest aastaseks, teeb oma esimesi iseseisvaid samme, tõuseb püsti ja seisab päris pikalt ilma toeta, omab kuut hammast (see on olnud muutumatu juba pea 6 kuud vist), kordab püüdlikult sõnu nagu aitäh, emme, tadaa jmt, lehvitab, imiteerib musitamist, katab kätega silmad, kui talle “kukuuu” öelda, naerab palju, saab kõigiga hästi läbi ja on igati chill kuju.


Elu linnakorteris

Me oleme oma Tartu korteris elanud juba üle kolme aasta. Ostu sooritades olime veel kahekesi, remontisime siin peamiselt ise umbes aastakese ning varsti peale sissekolimist sündis siinsamas Lumi, kaks ja pool aastat hiljem ka Lars. Mul vahelduvad siit metsikult äratahtmise soovid sentimentaalsushoogudega. Sest ühtepidi on siin kõik nii oma ja armas ja hubane ja mulle tegelikult meeldib siin elada. Samas on meil siin neljakesi ikka väga kitsas – ruutmeetreid on küll 57, aga need jaotuvad meie praeguste vajaduste jaoks ebaotstarbekalt. Meil on avar esik, kuhu mahub suur garderoob koos laealuse panipaigaga, ka pesumasin ja kuivati on mõnusasti seal nurgas (mulle üldse ei meeldi, kui need vannitoas paiknevad, või veel hullem – köögis. Teistel olgu, omale ei taha). Ka köök ja elutuba on keskpäraselt ruumikad ning dušinurgas/vannis mahume vajadusel ka terve perega suplema. Magamistuba see-eest on nagu tikutoos. Küll hästi hubane tikutoos, sest me ehitasime sinna hiljaaegu Lumile lae alla päris oma pesa, korraliku voodi, kus tal nüüd pool elamist on. Aga kuna “allkorrusel” on lisaks veel suur kummut, riidestange, üks riiul ja meie lai voodi, kus ka Lars tudub, siis ega seal peale ühe koha peal ümberkeeramise muud teha ei saa. Ja Lars peaks ühel hetkel ikkagi oma voodisse minema. Ja üleüldse peaks lastel oma tuba olema, neljakesi kaheksa ruutmeetri peal magada on ikka liig mis liig.
Lisaks need ASJAD. Ohh, kuidas ma vihkan asju. Aga ilma nagu ka ei saa. Ma väga püüan mitte asju juurde osta, aga neid tekib ikka. Üht-teist on vaja, lastele kingitakse asju, nad, võllaroad, kasvavad ka nii kiiresti, et ma ei jõua nende väikseksjäänud riideid piisavalt kiirelt eest ära panna. Ja siis on riietega veel see häda, et kui miski Lumile väikseks jääb, on see Larsile ikka veel suur, aga samas ma tean, et kui ma need asjad sisse pakin, siis ma avastan nad kuskilt kapi otsast siis, kui need Larsile juba väikseks on jäänud. Looks mingi süsteemi, aga ma olen oma olemuselt nii süsteemitu, et ma tunnen sinist kadedust kõigi peale, kellel asjad kodus vinks-vonks joone peal on, ära pakitud, sildistatud, süstematiseeritud. Mina heal juhul jõuan mingid hilbud läbi sorteerida, ära pesta ja kotti pakkida, et need taaskasutusse viia. Ja siis ma ei vii neid sinna. Üks kott ootab oma järge juba hea pool aastat esikunurgas.

No pika jutu lühike point oli see, et me ei mahu siia ära. Panipaiku on vaja. Praegu on asjad siin-seal, surutud kuskile riiulitesse, kappidesse, sahtlitesse, palju on sellist pudi-padi, mida ära visata oleks tobe, samas need asjad lihtsalt on – äkki kunagi läheb vaja. Või ma ei teagi. Richard on eriline harakas, ta ei luba mitte midagi ära visata. Ma vahel teen seda salaja, teades, et ta niikuinii puudust ei oska tunda nii mõnestki asjast, mis tal tolmu kogub kuskil. Või mingist riidetükist, mis ammu oma aja ära on elanud, paigatud, aga juba jälle auklik ja millest ta lahti ei suuda lasta: “Aga äkki….?”. Eeskojas mahub ka vaevu trepist üles tulema. Richard koristab seda ikka mõne kuu tagant hoolega, aga sinna ikka kuhjub igasugu asju.

Köök on väike. St köök on meie elutoa osa, aga see tasapind, kus süüa teha ja möllata ja tarvikuid hoida, jääb väikseks. Noh, minule. Sest kui ma süüa kukun tegema, siis ma enamasti võtan korralikult ette ja vajaksin ikka mitut tasapinda. Vahepeal käisin mingeid torte ja suuremaid ettevõtmisi vabriku köögis tegemas, aga praegu olen need asjad ka ikkagi Larsiga koos või tema uneaegadel pidanud tegema ja no kuhu ma siit ikka lähen. Nii juhtubki, et ma lauapinna otsasaades liigun vahel oma tegemistega põrandale. Mis sa, hing, hädaga teed?

No ja mis peamine, miks ma seda kõik üldse praegu kirjutan – käes on see hetk aastast, kui ma tahaks siit tuhatnelja ükskõik kuhu pageda. Praegu on õues -15C. Me oleme viimase ööpäeva jooksul 3 ahjutäit puid kütnud ja magamistoas huugab elektriradikas ja nii on siin hetkel isegi okei temperatuur. Aga härra Oleg, kes siin kunagi enne meie aega seda kupatust renoveeris, hoidis akende pealt kokku, ma ei ole mingi spets, aga need on ilmselt odavama otsa puitaknad, lisaks veel valesti paigaldatud, nii et külma õhkab nii akna ja seina vahelt kui ka paketi vahelt. Meil on kokku suisa kolm välisust, aga nendega on kah see kentsakas lugu, et kõige välimine ja kõike vanem on ikka väga päevinäinud, linki pole tal algusest peale, soojustus, kui see kunagi seal ka oli, on kuhugi pudenenud ja üldse püsib ta ees ausõna peal. Kohe selle kõrval on natuke eurom puituks, millele saatus nägi ette ühe jalahoobi Richardi poolt, kui me ükskord öösel pikalt reisilt lastega koju jõudsime ja võtmeid ei suutnud leida. Mis seal ikka, murdsime sisse. Ja nüüd seisab see uks ka lihtsalt koomal. Ning sisemine, trepikoja ja toa vaheline uks on lihsalt keskpärane, pole nagu päris miinuskraadide kinnihoidmiseks mõeldud. Välimisi pole me korrastanud, sest seal on ainuke tark rahakulutamise viis see, et topeltuksesüsteem likvideerida ja üks korralik uks asemele panna. Ja sellega on nii palju segadust. See on ühtepidi maja välisfassaadi osa, ehk et ühistu peaks selle vahetamist finantseerima. Ühistu aga restaureeris just kaks maja peaust, rahadega kiita pole ja liiati on see mingi so-so teema, et meie kasutame enda ust ainult ise, mis on mingis mõttes privileeg ja tekib küsimus, kas me peaks ise ka mingi osa maksma. No ja et kes selle uue ukse meile teeb (sest praegu eesolev on mingi nõukaaegne replica, mida spetsialistide hinnangul pole mõtet taastada, vaid uhkele muinsuskaitsealusele majale tuleks ikkagi ajastutruu uus uks teha). Uus uks koos kõige sinna juurde kuuluvaga läheb maksma üle 2000 euro ja neid tegijaid polegi eriti lihtne leida, kes töö kohe, hops, ette võtaks. Sellega peaks tegelema. Asja ajama. Aga kust see aeg võetakse?! Nii ma siis kükitan siin, kampsun seljas, kütan mitu korda päevas ahju, vihkan oma uksi ja ei hakka kuskilt otsast pihta ka. See viimane pole muidugi päris tõsi, ma olen suhelnud Tartu linnavalitsusega restaureerimistoetuse teemadel, saamata ühtki päris adekvaatset vastust, samuti olen ma juba kaks potentsiaalset ukse restaureerijat/ehitajat kohale kutsunud, asja arutanud ja ka ühistu liikmetega kontakti võtnud sel teemal. Ja põhimõtteline valmisolek on justkui olemas, aga liialt kõva vaimustust keegi üles ei näita. Kellelgi pole aega. Kaasa arvatud ukseehitajal, kes kaks tonni võiks teenida sellega. Uuh!
Also, meil pole puudekuuri, st Richard käib autoga umbes korra nädala-kahe jooksul puid toomas, mis on meie elutempo juures täiesti jabur, ja õhksoojuspumba paigaldamisega on see raskus, et meie korter on tänava pool tervenisti ja siin ei tohi seda välist agregaati just meie korteri juurde paigaldada. Kui saaks need torud kuidagi inkognito mööda majaseina vedada, nii et agregaadi välisosa oleks hoovis, siis tuleks kõne alla. Peab uurima. Aga KES uurib ja millal, kust võetakse aeg ja raha selle paigaldamiseks?

Siis, kui ilmad jälle soojemaks lähevad ja enam kütma ei pea, vähemasti mitte ogaraks ennast, tekivad uued hädad. Lumi on juba nii piisavalt suur, et ta mängiks hea meelega hoovis. Suvel Saaremaal oli meil ju täiega mõnna, ta lükkas hommikul omale ise crocsid jalga, kobis õue, mängis seal liivakastis, oma käruga, jalgrattaga, kutsikatega, pesi papaga autot ja kastis mamma lilli, ja emal oli mureta. Ja Lars võis ka kuskil hoovinurgas südamerahuga põõnata. Aga kuhu ma need lapsed siin Narva maantee ääres saadan? Meie majal on lahtine hoov, mis on mudamülgas, kus ladustatakse ehitusprahti ja pargitakse autosid. Lars vahel magab siin kuskil hoovi tagumises nurgas, aga ega emasüda seejuures kerge pole, ikka lippan iga natukese aja tagant vaatama, et kas ikka magab ja kas kõik on hästi, ehkki beebimonitor on juures.

Edit: kell on 1 öösel ja ma käisin just Larsi uuesti tuttu paitamas, sest mingi imbetsill lendas siit ristmikult sellise vilinaga minema, et mul läksid endalgi kõrvad lukku. Seega meenus veel üks miinus.

Kinnisvaraturul oleme enam-vähem kogu aeg silma peal hoidnud, aga uue kodu ostmine pole päris sama, mis leivapätsi valimine. Ühtepidi hinna ja teistpidi sobivate valikute poolest. Ja ma olen jube pirtsakas. Ning me oleme kahepeale väga muutliku meelega ka, no et mis meile kõige paremini sobiks. Ent see seisab kõik veel ees ja sellest ilmselt jõuan edaspidi jahuda.

 


Ei ära sa ettevõtjaks küll hakka!

Seisin ükspäev tükk aega ühes Tartu populaarses väikeses kohvikus leti taga, et kooki ja leiba osta. Samal ajal oli kohvikus rühm Tartu Kutsehariduskeskuse õpilasi, kes olid kondiitriäri hingeeluga tutvuma tulnud (tundsin nad õpetaja järgi ära, õppisin ju isegi sealsamas). Kohviku omanikud, kellega ise mõned nädalad tagasi jäätiseteemadel vestlesin, kirjeldasid koha igapäevaelu ja toimimist, rääkisid oma kookidest ja põhimõtetest. Ja mul hakkas seda kuulates nii kurb.

Vähemasti üks neist omanikest on seal üsna koleeriline tüüp ka. Ma kirjutasin neile kunagi infomeilile, et ühe tordiretsepti kohta küsida (sest küsija suu pihta ju ei lööda?) ja ta läks ikka täiesti endast välja. Ta töötas toona iseseisvalt oma paranoilisuse juures välja teooria, et keegi tema töötajatest või praktikantidest juba käib ja jagab neid retsepte mööda linna.
Samuti sain ma jäätist sinna viies kuulda, kui keeruline elusaatus neid kui kohvikupidajaid tabanud on. Kuidas tema ikka räägib alustavatele ettevõtjatele, et ärgu üldse alustagu, turg on nii täis ja sul peab ikka midagi pakkuda olema ja tuleb omale nimi teha ja niikuinii suurem osa, keda tema oma kaheksa aasta jooksul näinud on, on pankrotti läinud kiirelt.

Anyway, täna ta kurtis seda kõike koos oma kaasomanikust pereliikmega kõigile neile noortele inimestele. Pikk ja õudselt vinguv jutt oli. Kuidas ettevõtja mitte kunagi ei saa teha seda, mida tahab – ei saa reisida sinna, kuhu vaja, kuna töö tahab tegemist, linna jalutama ka ei saa minna ilusa ilmaga, sest tööl peab ju ometi olema, ning palgatöötaja põli on ikka hoopis toredam. Tüüp ütles selgelt, et ärge parem hakake ettevõtjateks (toiduvaldkonnas siis), sest turg siin Tartus on nii täis ja niikuinii keegi hakkama ei saa. Soovitas noortel asuda palgatööle, et elu näha ja siis äkki… aga ei, parem siiski mitte, sest kohvikupidamine ei toovatki üldse midagi sisse.

Kulla mees, miks sa nii räägid?! Kui sa oled kaheksa aastat tegutsenud ja suudad seejärel oma äri kohta ainult negatiivset välja tuua, siis äkki oleks õige aeg lõpetada? Sest ilmselgelt, kui sa ei ole selle aja jooksul jõudnud kohta, kus saaks endale vaba õhtupooliku lubada, teed sa midagi valesti. Planeerimine on mäda. Või delegeerimine.
No ja siis ongi suurepärane võimalus selle kogemuse pealt lapsi hirmutama hakata. Öelda, et ärge kunagi tehke enamat, kui teist eeldatakse või nõutakse. Ärge astuge mugavustsoonist välja. Vot palgatöötaja elu on tiptop. No mis jama??

Ma olen nõus, et meelakkumine see pole. Vahel on sein ees ja vahel pole üldse raha. No ja oma raha peab ka ettevõtte arvele kandma vahel viimse sendini, et maksud või palgad tasuda. Fresko jooksva majandusaasta kahjum on 11000 eurot ja tiksub. Aga ma ei arva hetkekski, et ma poleks pidanud alustama. Ma teen rumalaid vigu, sest need tuleb ära teha, et targemaks saada. Jooksvalt otsuste vastu võtmine, iga päev millegi uue tegemine ja nägemine ning muidugi tuleviku planeerimine, et edaspidi üha paremini läheks ning kogu aeg avastamine, et ma ei tea ikka mitte midagi, käib asja juurde. Läbirääkimised ja lepingute sõlmimised, mis kõik nii tähtsalt kõlavad, on tegelikult lihtsalt silmast silma vestlused tavaliste inimestega. Mis on kõige toredam avastus. Inimesed on lihtsalt inimesed, vahet pole, kui kõlavad on nende ametinimetused või kui mitu alluvat neil on. Jah, mõni on ülbe ja üleolev, aga nendega on ka ise külma närvi säilitades lihtne toime tulla. Ülbed on reeglina mingid keskastme yuppie-jumalad, kes ise ainult ülemuste tallalakkumiseks eksisteerivad.

Mina arvan, et peab proovima. Ma isegi ei arva, et ülitäpselt planeerima ja prognoosima peaks enne sukeldumist, sest prognoosimine on algaja jaoks kõige tänamatum töö. Ma vaatan neid finantsprognoose, mille ma EAS-i jaoks rohkem kui aasta tagasi koostasin ja naeran ikka päris kõvasti. Kusjuures väidetavalt võib EAS erinevaid sanktsioone rakendada, kui ma kokkulepitud tulemusteni ei jõua. Aga see, et ilma igasuguse kogemuseta noor inimene võtab ette selle suure tabeli ja lükkab sinna ritta numbrid, mis kuskilt otsast päriseluga kooskõlas oleksid, on ikka väga napp võimalus. Ma ei ole ju pahatahtlikult ettevõtte tegevust saboteerinud, ka ei ole ma planeeritust vähem tööd teinud. Nii lihtsalt on, populaarsuse kasvatamine, tootmise optimeerimine, töötajate väljakoolitamine ning ka näiteks igasugune paberimajandus VTA-ga võtab nii palju aega, et pole lootustki (ilma ise sadu tuhandeid sisse maksmata muidugi) kohe hopsti suuri kasumeid tootma hakata.

Minust targemad mehed ja naised ütlevad, et peab planeerima, peab prognoosima. Mina ütleksin, et muidugi tuleb mõista seda turgu, kus tegutsema haktakse, tuleb kaardistada kliendisegmedid ja mõelda, kui palju raha on vaja tegevuse käivitamiseks, kuid suurem osa tuleb töö käigus. Võib-olla ei osanud ma seda äriplaani enda jaoks piisavalt funktsionaalset koostada, kuid ma ei vea sealt näpuga järge, et missuguseid turundustegevusi ma peaks tegema või kui palju töötajatele palka maksma. See tuleb töö käigus tunnetuslikult. Tunne, mis ei tugine kogemusele, võib küll väga sageli valeks ka osutuda, aga see selleks. Vigu tuleb teha ja neist õppida, sellest ei pääse keegi niikuinii. Peaasi on ise uskuda ja väga tahta, oluline on tugi ja meeskond, kellega asja aetakse, samuti kaine talupojamõistus. Finantsprognoosid järgnevaks kolmeks aastaks on olulised pangale laenu saamiseks või muudmoodi raha kaasamiseks, enda jaoks on oluline võib-olla esimene aasta kaardistada, et kui palju tuleb investeerida ja kui palju teoreetiliselt tagasi võiks tulla, aga sealt edasi on juba täielik muinasjutt. Jah, kui neid prognoose teeb ettevõte, mis on juba jupp aega tegutsenud või teeb ettevõtja, kellel on kogemus, võivad need ehk isegi midagi muud peale aiateivaste näidata. Minu finantsprognoosides, vähemalt aastatagustes, seisavad küll teibad rivis, mitte päris numbrid.

Fresko majandusedu on muidugi eesmärk omaette, aga sellesse ei tohi kinni jääda. Pigem naudin reisi. Kõige väärtuslikumad on teekonnal saadavad kogemused.


Pöörased ja pöördelised ajad

Meie elus toimub praegu nii palju, et selle kõige jäädvustamata jätmine oleks täiesti kahetsusväärselt halb mõte. Elu kulgemise kõrvalt aeg-ajalt endale mõni mälestus kirjutada ei tohiks olla liiga raske ning ajaveeb on selleks tarbeks just sobilik.
Alustuseks võikski ju kirja panna, mis seis valitseb minu ja mu pere elus vananaistesuvel anno 2016.

Oleme värskelt 4-liikmeline perekond. Lumi on kahepoolene, Lars 3-kuune.
Mina olen oma suve suures osas Saaremaal vanemate juures veetnud, distantsilt vabrikule müügitööd teinud jm jooksvate küsimustega tegelenud, kohapeal korraldavad asju Mats ja Teele, teine Teele vuhib kõvasti jäätist teha.

Tartust ära oleme lastega suveks sel puhul, et esiteks on meie korter selle aastaaja tarbeks täiesti mõttetu, õueminek lastega on terve ettevõtmine (üksinda ma Lumit Narva maanteel välja ei saada, erinevalt Saaremaa koduhoovist) ja neli seina ahistavad. Lisaks on Richard terve suve vaheldumisi tööd murdnud (SprayPrinteri start-up on hetkel kõva sõna!) ja purjetanud. Ja ehkki juba mõned minu sõbrad ja sugulased on muret tundnud, et kas nii ikka saab pereelu elada, et isal justkui mingit pistmist oma lastega pole, võib öelda, et meile ongi selline korraldus praegu kõige parem. Lõppeks murtakse tööd ikka parema tuleviku nimel ja milleks tekitada mõttetuid pingeid teemal “ära tee nii palju tööd, ära käi kuskil ja tule õigel ajal koju.” Mul on lastega Saaremaal tore, lahedalt ruumi, vaikne ja mõnus keskkond, minu pere, kes nendega samuti tegeleb. Ja meie suhe on seesuguse puhkuse tulemusena kindlasti palju elutervem. Me suhtleme igapäevaselt ja hoiame end teineteise eludega kursis, jagame rõõme ja muresid ehk rohkemgi kui pidevalt ninapidi koos olles.

Fresko Jäätisevabrik on seljatanud oma esimese suve ja kahjum on jooksval aastal vaid natuke üle 11 000 euro. Eesmärk võiks olla seda mitte kasvatada ning lõppeva suve kiuste müüki suurendada. Akuutseks teemaks on turunduse kõva käsilevõtmine, kuna käed on löödud lisaks Kaubamajale veel Stockmanni ja Delice’iga, loodetavasti varsti tuleb Coop, ja selleks, et keegi teaks meie suurepäraseid purgikesi sealt otsida, tuleb neist märku anda. Turundusega aga ei tegele otseselt keegi, mis on täiesti ajuvaba praeguses arenguetapis. Samuti tuleb kasvatada jõudlust, selleks tarbeks teeme väikseid ümberkorraldusi kollektiivis, palkame jäätisemeistrile abi, et ta saaks oma tööd rohkem planeerida, mitte lihtsalt arutult jäätist teha, kuidas juhtub. Ja ma olen uut masinat valimas, mis mingi osa käsitööst ära jätaks, kvaliteeti võimaldaks tõsta ja tootmist efektiivsemaks muuta. See muidugi nõuab omakorda investeeringut, mille tegemiseks tuleb esmalt finantsid luubi alla võtta ja planeerimistööd teha. Tahan sellest kõigest kindlasti lähemalt kirjutada ja samuti pean plaani Jäätisevabriku tegemisi dubleerida ja täpsemalt käsitleda Fresko blogis.

Peamine, mida tahan endale meenutamiseks öelda, on see, et kogu see pöörane elu teeb mind pööraselt rõõmsaks. Kogu aeg midagi toimub, kunagi pole kindel, mida homne päev toob ja hea kaalub alati halva üles.